1960. aastate alguses avastasid Lääne-Saksamaa (Saksamaa Liitvabariik) lennufirma D ö nnier tehnikud, et kui lennuk suurel kiirusel vihmapilvedest läbi sõidab, võib tekkida lööklaine, mis võib kahjustada lennuki sisemisi komponente. samas kui lennuki väliskest jääb puutumata. See nähtus äratas füüsikute tähelepanu ja 1963. aastal asutas ettevõte lööklaine uurimislabori. 1966. aastal puutus uurimislabori insener kogemata kokku töötava lööklaine sihtmärgiga ja tema keha tundis end elektrilöögina. Õppinud insener sai kohe aru, et see on inimkehasse sattunud lööklaine mõju. Eisenberg (Müncheni ülikooli kirurgiainstituudi professor) tegi tihedat koostööd Downer&Company lööklaine mõjude uurimisrühmaga, et lõpuks 1972. aastal tõestada, et vee kaudu levivad lööklained võivad purustada isoleeritud neerukive. See edu oli verstapost kehavälise lööklaine litotripsia ajaloos ja avas uue ajastu kuseteede kivide ravis. 1980. aastal koostasid Joss jt. Ludwigo Maximiliani ülikooli uroloogia osakonnast Münchenis, Lääne-Saksamaal, kasutas seda masinat esmakordselt neerukiviga patsientide kliiniliseks raviks. 1985. aastal töötas Hiina edukalt välja kivipurusti.